Eesti tasakaalustamata kasv ja siseturu nõrkus.

Eesti Statistika Kvartalikirjast selgub,et 2010.a.tööhõivemäär langes võrreldes
2008.aastaga 8.8 protsendipunkti võrra.
2008. aastal Eesti kiire majandusareng peatus.
2008. ja 2009. aastal alanes reaaltoodang järsult ja toodangu languse alusel sai Eestist Läti järel teine kriisist kõige enam mõjutatud ELi riik.

Kiire toodangukasvu periood oli mõningal määral ka tasakaalustamata kasvu ja majandusliku ülekuumenemise aeg,» viitas Euroopa Keskpanga president Jean-Claude Trichet’ Eestit kriisi ajal tabanud raskustele.
Tema sõnul oli lõpuks Eesti majanduse makromajanduslik tasakaalustamatus üsna suur.
Eesti valitsus ei tulnud kriisi eelsel ajal toime oma põhiülesandega.
Täiesti arutult väljus valitsuse kontrolli alt palgatõus eriti võrreldes tootlikkusega, seda alates 2006. aasta esimesest kvartalist. 2007. aasta teises kvartalis kasvas reaalpalk (s.o ilma inflatsioonita) koguni 14,2%, tootlikkus aga 6%. See on absoluutselt igasuguse majandusliku loogika vastu, mõelgu alamakstud töövõtjad, mida tahes. Keskmine brutopalk tõusis 2008. aasta teises kvartalis rekordkõrgusele.
Kui 2005.aastal oli see 8073 krooni,siis aastal 2008 koguni 12 912 krooni,mis näitab suurema,kui pooleteisekordse kasvu!Samas kui vastavat tootlikkuse kasvu riigis ei olnud.
Euroopa Keskpanga presidendi kinnitusel on kohaliku konkurentsivõime taastamiseks ja madala inflatsiooni hoidmiseks jätkuvalt väga tähtis, et palgadünaamika oleks jätkusuutlik, st palgakasv oleks kooskõlas tööviljakuse tõusuga.

Tema hinnangul on julgustav, et majanduslangus Eestis näib olevat lõppenud, kuid see pole siiski põhjus rahulduda seni saavutatuga.
«Jätkusuutliku välispositsiooni taastamiseks on väga oluline, et Eesti toetaks siseressursside ümberjaotamist ekspordile suunatud kõrge lisandväärtusega sektoritesse. Selleks, et soodustada jätkusuutlikku töökohtade loomist, peavad palgad jääma piisavalt paindlikuks.
Euroopa Keskpanga seisukohalt väga tähtis, et Eesti valitsus säilitaks valvsuse, tagades madala inflatsioonitaseme ja selle püsimajäämise eelseisvateks aastateks ning võttes selleks vajadusel jõulisi meetmeid.

Kuid praegu võib öelda,et Eesti inflatsioonimäär on momendil rekordiliselt kõrge!
Hinnad tõusid Eestis märtsis eelmise aasta sama perioodiga võrreldes 5.2%,euroalas keskmiselt 2.7%.
Meie põhjanaabritel Soomes inflatsioon oli 3.3% mõjutatuna energia ja toiduainete kallinemisest.
Kuid meie keegi pole tänaseni vastust andnud – miks Eesti inflatsioon on 1.6 korda suurem,kui Soomes?
Euroopa Keskpanga eesmärk on hoida inflatsioon euroalal 2% piiri lähedal või sellest madalamal tasemel. Sellepärast euroala intressitase on nüüd tõstetud,selleks, et tagada edaspidi hinnastabiilsuse eesmärgile vastav madal inflatsioonitase.
Märtsi inflatsioon ületab selle piiri juba neljandat kuud järjest.
Hiljuti avaldatud Euroopa Komisjoni uuringu järgi on euroala tarbijate mure inflatsiooni pärast viimase kümnendi pea kõrgeimal tasemel.

Euroopa Keskpank tõstis baasintressimäära.
Euroopa fookusesse on tõusnud põhiküsimus – euroala hinnastabiilsuse hoidmine.
Kuid seni on vähem adutud, kui suur mõju on euroala üldisel inflatsiooniarengul ühiskonna käitumisele tervikuna.
Uuringud näitavad, et ühisraha piirkonnas kujundab euroala üldine areng inimeste inflatsiooniootusi rohkem, kui esmapilgul arvata võib.
Näiteks võib Sloveenia ja Austria inflatsioonitempo olla ühel aastal maksumuudatuste või majandustsükli erinevuste tõttu vägagi erinev, kuid elanike ja ettevõtjate pikemaajalised hinnaootused on neis riikides siiski küllaltki sarnased.
See on ka loogiline. Rahaliidus on erinevate regioonide inflatsioonierinevused loomulik nähtus, samas ei saa need erinevused kesta väga pikalt.
Vastasel korral kaotab kiirema inflatsiooniga Eesti riik konkurentsivõimes: paremal juhul pidurdub tema majanduskasv järk-järgult, halvemal juhul aga toimub kohandumine Kreeka-tüüpi raskemakoelise kriisi läbi.
Olgu üht- või teistpidi – lõpuks tähendab see nõudluse vähenemist ning hinnakasv surutakse tagasi “õigele” tasemele.
Eesti inflatsioon oli lühikest aega küll palju kiirem kui mujal Euroopas, kuid on lootus,et pikemaajalised ja liiga suured kõrvalekalded majandus siiski parandab ise ära.Kui parandab?
Vastasel korral oleks surve all olnud kursi püsimine.
Rahaliidus on pikaajalisi majandusotsuseid langetades suurem mure see, kas euroala keskpangad ehk eurosüsteem tervikuna suudab hoida üldist üle-euroopalist keskmist inflatsioonitempot sobilikuna. See tähendab keskmises perspektiivis inflatsioonitempot alla 2%, või selle ligidal.
Euroala inflatsiooninäitaja on olnud selle aasta alguses üle 2% ja viimati 2,7%. See on muret tekitav niisama kui see ,et Eestis on väga nõrk siseturg.

Kirjastaja:

Kaitsta Eesti tarbijate heaolu

Meie igapäevast elu on küllaltki tihti nördima panevaks faktoriks on riigi imelik areng,mis lööb nõrgaks ülevalt poolt tulevate negatiivsete uudiste tõttu.Valitsuse prognoositav 20-protsendine elektrihinna tõus näiteks. Konjunktuuriinstituudi direktori Marje Josingu sõnul on elekter sundkulu, mille tarbimist väga suures osas kokku hoida ei saa, ja hinnatõus tähendab seda, et säästa tuleb mujalt.


Aastatel 2007–2010 Eestis on elamise sundkulud tugevasti kasvanud: 2007. aastal moodustasid nad 14% sissetulekust ja nüüd 19%. Samal ajal on rõivastele ja jalatsitele kulutatu osakaal langenud kolmandiku.Rängalt tõusnud toiduhinnad sunnivad otsima odavamaid võimalikke toiduaineid.

Kui Eesti kauplustes toiduainete hinnad muudkui tõusevad ning põhjusena nimetatakse peamiselt toorainete hinnatõusu maailmaturul, siis Rootsis kinnitatakse, et hinnatõus ei ole kaupluses tarbija rahakotti veel pitsitama hakanud ning tänavune lihavõttelauad ei ole mullusest kallim.

Näiteks ei ole ka mullustest lihavõtetest peaaegu poole võrra kallinenud suhkur kompvekke kallimaks teinud.Kommid on eelmise aasta sama ajaga samas hinnas. Mujal riikides tooraine hinnatõusu jõudmine hulgihindadesse võtab aega,kuid seda mitte Eestis. Tundub, et Rootsis pigem on tunda hindades survet allapoole. Konkurents on seal tugevnenud ning iga tasandi mängijad on Rootsis oma juhtimist efektiivsemaks muutnud.

Rootslaste kinnitusel ei saa nad jaemüügis suuremaid marginaale sisse kasseerida, sest turul püsimiseks peab hinnad konkurentsivõimelisel tasemel hoidma ning hinnatõusuga ei saa riskida.

Kuigi ka nisu on tooraine, mille hind on viimase aasta jooksul kehvade saakide ning Venemaa tulekahjude tõttu kõvasti tõusnud ning leiva ja saiatooted peaksid seetõttu olema kallinenud, ei ole see Rootsis tegelikult nii - hinnad ei ole mullusega võrreldes kallinenud. On võimalik, et tulevikus peavad ka rootslased hinda tõstma, kuid praegu ei saa selle kohta veel midagi öelda.

Eesti turul on hinnatõusu oluliseks põhjuseks väike konkurents ning kui mujal tootjahindade tõus otse tarbija rahakotis ei kajastu, siis meil paraku kajastub.
Hinna peaks turul määrama nõudlus ja pakkumine. Kuid kuna Eestis konkurents on väike ja nõudlus on suur, siis müüakse ka väga odavate tootmiskuludega toodet kallilt maha. Ainult täielik konkurents viib selleni, et hind langeb tootmiskuluni.
Lugedes ajakirjandust, siis tundub, et Eestis kiputakse seda lihtsat tõde tihti unustama. On vähe sektoreid, kus valitseb täielik konkurents, enamik turge on ikkagi oligopoolsed. Ja kindlasti ei ole täielikku konkurentsi Eesti leivaturul, kus umbkaudu 90 protsenti toodangust tuleb viielt suurimalt tootjalt. Üldjuhul ei kandu oligopoolsel ja monopoolsel turul tootmiskulu suurenemine (ega näiteks maksude tõus) täies ulatuses toote hinda üle.
Sellist olukorda, kus ettevõtteid on turul rohkem kui üks, aga mitte väga palju, nimetatakse oligopoliks ja leivaturg on Eestis päris kindlasti oligopoolne. Ka sellisel turul tahaksid ettevõtted kehtestada monopoli hinna ja teenida suuremat kasumit. Ükski ettevõte üksinda ei saa aga monopoli hinda kehtestada, sest siis läheksid kõik tema tarbijad konkurendi juurde. Nii viib konkurents oligopoolsel turul hinnad alla. Mitte küll päris tootmiskuludeni, aga sellele oluliselt lähemale kui monopoli hind.
Oligopoolsel turul osaleb üsna väike arv ettevõtteid ja seetõttu on võimalik, et nad lepivad ühel või teisel viisil hindades kokku. Sellist kokkulepet nimetatakse kartelliks. Olgugi et kartell koosneb mitmest ettevõttest käitub ta väga sarnaselt monopoliga. See tähendab, et kasumid on suuremad ja hinnad kõrgemad kui konkurentsi korral, mis omakorda tähendab ühiskondlikku heaolukadu, sest osa inimesi kes potentsiaalselt võiksid toodet tarbida ei saa seda teha. Sellepärast ongi hinnakokkulepped arenenud riikides, seahulgas Euroopa Liidus, konkurentsiseadustega keelatud.
Alles see oli kui Majandus E24 teatas 04.11.2010,et leiva hinnatõus on kätte jõudnud:
Pere Leib on kergitanud erinevate toodete hindu 10–16 protsenti, hindu on tõstnud ka Fazer Eesti.
Pere rukkileib on kallinenud 16 protsenti, sama ettevõtte toodetav Lahe sai 10 protsenti ning Vabariigi leib 11 protsenti. Fazer Eesti juhatuse esimees Kristjan Kongo kinnitas, et kallinenud on ka nende tooted, ning põhjendas seda toorainehindade kerkimisega maailmaturul.

Augustis väitis Kongo, et leivatoodete hinnad võivad lähikuudel tõusta kuni 30 protsenti. Sügisest hinnatõusu ennustasid toona ka ASi Pere Leib Tootmine juhataja Aleksandr Švõrov ja Eesti Leivaliit.

Hinnad pidid kerkima ennekõike maailmaturuhindade tõusu tõttu, kuna eelmine viljasaak jäi oodatust väiksemaks ning maailma üks suuremaid viljatootjaid Venemaa keelas põua tõttu viljaekspordi.

Et kaitsta tarbijate heaolu ja tagada konkurentsi säilimine, peaks see olema juba konkurentsiameti ja miks mitte ka ajakirjanduse enda ülesanne jälgida, mis turul toimub pärast neid teadaandeid.


http://www.esten.ee/

Kõrged maksud ja inflatsioon viivad Eesti arengu rappa.

Majandus-, maksu-, eelarve- ja palgapoliitika osas internetis
valitsuse tegevustest riigirahanduse kohta on öeldud,et
vaatamata keerulisele majanduslikule olukorrale on maksudistsipliin paranenud:aruandlusdistsipliini mittejärgivate maksumaksjate osakaal on vähenenud 5% .Nii et kõik on kuulekad ja tublid.Aga millise hinnaga ettevõtjad kõike seda teevad?
Vaatleme kuidas siis elus tegelikult ettevõtja tunneb ennast käesoleva aasta alguses Eesti majanduskliimas.
Kõigepealt tööd ehk tellimusi siseturul selle aasta esimese kvartali jooksul oli väga vähe.
Ainuke,mis tänavu on paranenud -hinnapakkumiste küsijate arv,mis ulatus jaanuaris – märtsis 2011.a.18-ni,ehk see oli 3 korda suurem kui mullu.
Kuid nendest küsitlustest lepinguteni jõutud ainult kolmel korral.
Teised hinnaküsijad või siis eeldatavad tellijad teatasid tagasisidena ,et tahavad palju madalama hinnaga töötegijaid saada – sest nii nõuab seadus (!!!),suur osa tööde teostajate otsijatest ei vastanud meile üldse midagi,nii et võis ainult oletada,et ka nemad tahavad odavaid tegijaid näha - ehk põhiliselt terendaks selljuhul ettevõtjale ainult töörõõm ja ei muud midagi.
Näiteks hiljuti tegime ühe inseneritöö ära ja saime selle eest kokkulepitud 972 eurot.
Sellest summast maksime riigile 20% käibemaksu ,mis oli 162 euro suurune.
Ostsime printerile tinti ja paberit - kulu 50 eurot ning bensiini 12 euro eest.Tasusime interneti ja telefoni eest 40 eurot.Ruumi renditasuks läks 38 eurot.Maksime sotsiaalmaksu ära -166.24 eurot.Järgi jäi 503.76 eurot kahele töötajale palgaks.Kumbki töötaja sai arvestuslikult brutopalgana 251.88 eurot.Palga pealt riik küsis makse kokku 220.66 eurot.Ühele töötajale jäi kätte palgana 219.63 eurot,ehk 3436.46 krooni kuus - ela siis selle rahaga neljaliikmelise lastega peres tervelt kuuaega,kui kommunaalmaksud koos ülikalli küttega olid 255 eurot kuus.Firma maksis riigile ka töötuskindlustuse maksu 7.05 eurot.Maksude osakaal toodud näites on 100(389.72 : 972) = 40.10 %.
Kui aga arvestada ka muud kulud,mis on seotud antud töö tegemisega ,siis ettevõtja väljaminekud,mis kindlustavad võetud töö teostamise on koguni 100(529.72 : 972) = 54.50 %.
Peale seda iga töötaja pidi oma palgast maksma kogumispensioni fondi 5.04 eurot.
Nii et need maksud ja asja juurde käivate põhjendatud kulud kokku on ettevõtjale liiga suured.
Samas statistika kohaselt maksukoormuseks peetakse Eestis 36% SKT-st,mis ei klapi tegelikku eluga ja ei ole vastuvõetav,see viib meie majanduse tagasi.
Sellepärast on selge miks paljud tahavad omale ministri ja peaministri ametikohta - sest neil on seal neli kuni kuuskorda riigi keskmisest kuupalgast suurem tasu garanteeritud ja ülemused perega kunagi nälga ei jää.
Eesti siseturg on veel väga nõrk.Sellepärast paljud ettevõtted ei leia omale praegu tööd ja kiratsevad endiselt.
OECD tõdemuse kohaselt on maksutulud kõikides riikides 2009. aasta kokkuvõttes vähenenud ning samas suunas on liikunud ka maksukoormus, jõudes madalaimale tasemele alates 1990. aastate algusest.
Kõige suurema, enam kui 5-protsendilise languse on maksukoormus aastatel 2007–2009 läbi teinud Hispaanias (37,3 protsendilt 30,7-le), Iirimaal (40,6-lt 34,1-le) ja Tšiilis (24-lt 18,2-le). Kreeka, Uus-Meremaa ja USA muutus jäi kolme-nelja protsendipunkti vahele.

Samas kõige halvem oli see, et Eesti valitsus jättis majanduse kõrgpunktis maksud kogumata ning otsustas tariife tõsta masu ajal,siis, kui ettevõtted ja töövõtjad olid juba niigi raskesse seisu sattunud.

Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) ülevaatest
selgub.et USA-s maksukoormus on poolteist korda madalam kui Eestis.
Kõrged maksud ja inflatsioon viivad Eesti arengu rappa.

Paljudele eurooplastele muutub toit liiga kalliks

Toiduteema kogub üle maailma jätkuvalt hoogu – FAO toiduhinna indeks saavutas veebruari lõpus taas uue rekordtaseme. Maailma toiduvarud on praeguseks jõudnud tasemeteni, mis kõigi aegade rekordsaagist väiksema tulemuse korral võivad langeda kriitilise piirini, seda peamiselt kiiresti kasvava nõudluse tõttu arenevatel turgudel. USA põllumajandusministeeriumi poolt avaldatud hinnanguline külvipindala oli turgude ootusest väiksem. See on märk sellest, et USA farmide tootmisvõimsuse kasvuruum on end ammendamas ja talupidajad ei suuda toodangumahtusid kasvatada isegi tänaste kõrgete toiduhindade juures. Arenevate turgude tootjatel on seevastu hulganisti vaba põllumaad, mida vajaduse korral kasutusele saab võtta.
kaupade hinnad on küll tõusnud, ent Euroopas ja sealhulgas ka Eestis ei saa veel rääkida toidu nappusest.
Ajaga võib see siiski ka meie probleemiks kerkida, sest kiire hinnatõusu korral muutub toit ka paljudele eurooplastele liiga kalliks,» märkis ta. «Lähikümnenditel oodatakse nõudluse kasvamist toiduainete järele kümnetes protsentides, kuid tänases olukorras seda tootmise suurendamisega nii suures ulatuses rahuldada kindlasti ei suudeta.
Hiljuti Berliinis kohtunud põllumajandusministrid leidsid, et ühest küljest vajab rahvusvaheline kaubandus paremat reguleerimist, et vältida ulatuslikku spekuleerimist toidukaupade hindadega. Teisalt peab panema rõhku toidu tootmise suurendamisele, sest eelkõige arenguriikides on hulk põllumajanduseks sobivat, kuid seni kasutamata maad.



http://www.esten.ee/