Follow by Email

Blogi otsing

15 мая 2011 г.

Paistab et töötuse poolest on Eestil esikoht Euroopas!

**



Lähtudes majanduskriisist tööpuudus on jõudnud Eestis rekordiliselt kõrgele tasemele. Töökohtade vähesus ja töötute pidev lisandumine alates 2008. aasta lõpust tänaseni on viinud selleni, et tööd otsitakse üha kauem ja paljud pered on sattunud suurtesse toimetulekuraskustesse.
Kiiresti kasvab pikaajaline töötus ehk nende inimeste hulk, kes on tööd
otsinud aasta või kauem. 2010. aasta esimeses kvartalis ulatus pikaajaliste töötute arv Eestis juba 51 000-ni, mis prognooside kohaselt tõuseb lähiajal veelgi.

2011. aasta I kvartalis töötuid oli 99 000 ja töötuse määr 14,4% - see on liig mis liig.Paistab oleme jälle esikohal Euroopas.Kahju!
Üle poole töötutest on pikaajalised töötud, kes on tööta olnud aasta või kauem.
Eelmisel aastal kiiresti vähenema hakanud töötus tänavu I kvartalis jälle kasvas.
Tööjõu-uuringu andmetel põhinev töötute hinnanguline arv, mis IV kvartalis 2010.a. vähenes 93 000-ni, kasvas tänavu I kvartalis 6000 võrra.
2010. aasta alguses 19,8%-ni tõusnud töötuse määr vähenes aasta lõpus 13,6%-ni, tänavu aasta alguses tõusis aga 14,4%-ni.

I kvartalis kasvas pikaajaline töötus. Pikaajaliste töötute arv tõusis 56 000-ni, neist 27 000 oli tööd otsinud koguni kaks aastat või kauem (väga pikaajalised töötud).
Pikaajaliste töötute osatähtsus töötute hulgas kasvas I kvartalis 57%-ni. Samal ajal alla aasta tööta olnute arvu vähenemine jätkus.
Aastaga on nende arv vähenenud kaks korda — 86 000-st 43 000-ni.

Tööga hõivatuid oli I kvartalis 591 000, mis on 2000 ehk 0,3% vähem kui eelmises kvartalis.
2010. aasta I kvartaliga võrreldes oli hõivatuid 38 000 ehk 6,8% rohkem. Aastaga on tööhõive kasvanud enamikul tegevusaladel.
Kõige rohkem mõjutasid hõive kasvu töötlev tööstus ja ehitus, kus 2010. aasta I kvartaliga võrreldes oli hõivatuid vastavalt 22 000 ja 9000 rohkem.

Võrreldes 2010. aasta IV kvartaliga kasvas töötus veidi tööhõive vähenemise tõttu, peamiselt aga rahvastiku majandusliku aktiivsuse suurenemise tõttu.
15–74-aastasi mitteaktiivseid inimesi oli tänavu I kvartalis 339 000, mis on 9000 vähem kui eelmises kvartalis. Mitteaktiivsete hulgas vähenes õppijate, koduperenaiste ja pensioniealiste arv, sest tööturu olukorra paranemine on neid innustanud tööd otsima.
Õppijate arv väheneb lisaks ka õppimisealiste noorte arvu vähenemise tõttu.
Heitunuid ehk tööotsingutest loobunuid oli I kvartalis alla 10 000, mis on samuti veidi vähem kui eelmises kvartalis.

Pikaajalisteks töötuteks loetakse tavaliselt neid inimesi, kes on olnud tööta kauem kui aasta ning kes otsivad tööd ja soovivad tööle tagasi pöörduda.
Tegemist on riskigruppi kuuluvate inimestega, kuna nende konkurentsivõime tööturul langeb kiiresti ja oluliselt.
Pikaajaliselt tööta olnud inimesed minetavad reeglina oma eelneva tööoskuse ning pikaajalise sotsiaalse tõrjutuse tõttu väheneb ka nende motivatsioon tööd otsida ja tugevneb nn õpitud abitus.
Ühiskonna seisukohalt nõuab pikaajaline töötus olulisi lisainvesteeringuid toetamaks
nii isiku passiivset kohanemist (passiivse tööpoliitika meetmed, sotsiaaltoetused) kui
tema aktiivset arenguvõimet (aktiivse tööpoliitika meetmed).
Selleks, et tehtavad
investeeringud aitaksid vältida ühiskonnas tekkida võivaid sotsiaalseid pingeid ning
võimaldaksid tõsta tootlikkust ja konkurentsivõimet, on oluline omada usaldusväärset
infot pikaajalise töötuse ning sellega kaasnevate riskifaktorite kohta nii riigi kui
subjektide tasemel.

Analüüsi läbiviimisel on tuginetud Eesti tööjõu-uuringu (ETU) andmetele.
Töötuteisikutunnuste analüüs põhineb ETU 99 andmebaasil, millega koguti informatsiooni
inimese seisundi kohta Eesti tööturul 1998. aasta algusest kuni 1999. aasta II kvartalini.
Valimisse kuulus 6310 leibkonda. Leibkonnaliikmeid intervjueerides saadi vastused 12 703 inimeselt vanuses 15–74 eluaastat.
ETU 99 koosnes küsitlusnädala
osast, mis sisaldab andmeid küsitletu tegevuse kohta küsitlusele eelnenud nädalal,ning tagasivaatelisest osast, milles fikseeriti küsitletu seisund tööturul küsitlusmomendil
(töötav, töötu või mitteaktiivne) ning ka seisundi muutused ajavahemikul
1998. aasta algusest kuni küsitlusnädalale eelnenud nädalani 1999. aastal.
Andmete statistilisel analüüsimisel on kasutatud tarkvarapaketti Stata.
Ülevaates pikaajalise töötuse olukorrast on märgitud järgmist:

pikaajalise töötusega seonduvad probleemid on viimastel aastatel tõusnud teravaltpäevakorda enamuses Euroopa Liidu riikides. 1999. aastal oli Euroopa Liidus keskmiselt 4,3% tööjõust pikaajalised töötud (kõrgeim määr oli Hispaanias ulatudes 7,4%)
ning madalaim Taanis – 1,0%). Töötutest 46% on olnud hõivest väljaspool enam kui aasta.
Inimeste hulk, kes on olnud töötud kaks ja enam aastat on kasvanud 62%-ni
kõigist pikaajalistest töötutest, mis on enam kui 5 miljonit inimest
Eestis oli 2001. aastal keskmiselt ligi 100 tuhat töötut: sellest üle 40 tuhande inimese on olnud töötud rohkem kui aasta, mis moodustab ligi 4% tööealisest elanikkonnast
ning enam kui 6% tööjõust.
Jälgides Eesti tööturu arengut eelmise aastakümne jooksul (1991–2000), näeme, et töötute arv on kasvanud 8 korda ning pikaajaliselt töötute arv (töötud üle 12 kuu) ligi 16 korda.

Tegemist on olnud väga suurte muudatustega Eesti tööturul ning tööturu tasakaalustamatuse olulise
suurenemisega.
Üldise tööpuuduse kasvu taustal on oluliselt pikenenud töötusperioodi
kestus ning suurenenud pikaajaliste töötute osakaal.
Kui 1992.aastal oli üle 12 kuu tööd otsinuid 20% kõigist töötutest, siis 1994. aastaks tõusis see
näitaja 39,6%-ni ning 2000. aastal juba 44,3%-ni. Märkimisväärne on nende töötute
arv, kes on tööta olnud rohkem kui kaks aastat. 1999. aastal oli selliseid inimesi 22,8 tuhat ning 2000. aastal enam kui 25 tuhat ehk rohkem kui veerand töötute arvust.
Tegemist on väikese riigi seisukohalt väga suure riskirühma moodustavate
inimestega, kellede aktiivse arenguvõime saavutamine (või taastamine) on ilmselt
juba väga raske kui mitte võimatu ülesanne.
Tähelepanu tuleb pöörata ka asjaolule, et pikaajaliste töötute arvu pidev suurenemine
on toimunud olukorras, kus nii tööjõus osalemise määr kui ka tööhõive määr on oluliselt langenud ning samas on tööturul mitteaktiivsete tööealiste inimeste arv märkimisväärselt
kasvanud (aastatel 1991–2000 on mitteaktiivsete arv kasvanud üle 40%).
Töötute osakaal vastavalt töötuse kestusele Eestis aastatel 1991–2000
(aastakeskmine, %)
Kestvus 1991 1992 1993 1994 1995 1996 1997 1998 1999 2000

Kuni 6 kuud 57,2 58,1 43,7 38,8 40,2 29,6 32,9 34,8 34,3 41,5

7–12 kuud (20,7) 21,8 28,2 21,6 28,0 15,1 21,3 18,2 19,8 14,2

Üle 12 kuu (22,1) 20,1 28,1 39,6 31,8 55,3 45,8 47,0 45,9 44,3

Üle 24 kuu ... … (7,1) 14,0 15,5 21,5 27,0 25,8 26,5 26,3

Märkus: Punktiiriga esitatud andmed põhinevad vähem kui 20-isikulisel valimil, sulgudes
esitatud andmed 20–39-isikulisel valimil.
Mitteaktiivsuse põhjusteks on lisaks pensionieale, õppimisele, haigusele ja invaliidsusele
ning laste ja/või teiste pereliikmete eest hoolitsemise vajadusele ka see, et
inimesed on kaotanud eneseusu ja ei otsigi enam tööd. Selliseid inimesi ei loeta
enam töötuteks ega ka tööjõu hulka kuuluvateks. Tegemist on heitunud isikutega,
kelle arv on Eestis pidevalt kasvanud. 2000. aastal loeti heitunute hulka juba 24 tuhat inimest ning see arv on perioodil 1991–2000 kasvanud ligi kuus korda moodustades
6% mitteaktiivsetest (1991. aastal vaid 1,4%). Samal ajal on teiste mitteaktiivsuse põhjuste osakaal (pensioniiga, õppimine, haigus või invaliidsus) olnud suhteliselt
stabiilne, vaid lapse või mõne teise pereliikme eest hoolitsemise vajaduse osakaal on aastatega vähenenud.
Heitunud isikute arvu kiire kasv on otseselt seotud pikaajalise töötuse kasvuga, kuna suur osa pikaajaliselt töötuid liigub pigem mitteaktiivsusesse kui tööturule tagasi, tingides sageli passiivset kohanemist võimaldavate sotsiaaltoetuste suurendamise vajadust.
See kinnitab veelkord vajadust omada võimalikult täpset
infot nende inimeste kohta, kes on Eestis jäänud pikaajaliselt töötuteks, et leida võimalusi riskirühma kuuluvate isikute aktiivse arenguvõime sihipärasemaks toetamiseks ning paljudes arenenud turumajandusega riikides laialt levinud nn õpitud abituse sündroomi kiire leviku pidurdamiseks Eestis.
Analüüsist selgub kes on pikaajalised töötud.
Peamisteks isikutunnusteks, mille võimalikku mõju inimese tööhõive seisundi muutumisele tööturul on püütud hinnata, on inimese sugu, vanus, rahvus ja haridus.
Teiste riikide uuringute alusel võib üldistavalt öelda, et reeglina on tõenäosus jääda pikaajaliselt töötuks meestel mõnevõrra suurem kui naistel, samuti on see oht suurem
vanematel tööjõu hulka kuuluvatel inimestel.
Pikaajaliselt töötuks jäänud naised liiguvad sageli mitteaktiivsusesse, leides vajalikku rakendust
väljaspool tööturgu (näiteks hoolitsemine pereliikmete eest). Mehed üritavad töötu seisundist leida rohkem väljapääsu liikudes uuesti tööhõivesse.
Erinevused pikaajaliste töötute haridustasemetes on vähem olulised. Enamikes tööjõu-uuringutes on siiski leitud, et madalama haridustasemega inimesed on kauem töötud, kuid need
erinevused on suhteliselt väikesed. Samuti on teistes riikides tehtud uuringud näidanud,et mitmed teised isikutunnused (näiteks tervis, rahvus jm) võivad mõjutada pikaajaliselt töötuks jäämise tõenäosust.
Enamikes Euroopa Liidu riikides kuuluvad pikaajaliselt töötute hulka rohkem naised kui mehed. Pikaajaliste töötute analüüs Euroopa Liidu riikides, tuginedes Euroopa
Liidu majapidamispaneeli andmetelele, näitas, et noored (16–24aastased) ja vanemad
inimesed (50–64 aastased) tunnetavad suuremat ohtu kuuluda pikaajaliste töötute hulka kui vahepealsetesse vanusegruppidesse kuuluvad inimesed.
Inimesed, kes kaotavad töö on tavaliselt madalama haridustasemega.
Haritumate inimeste osakaal
töötuse perioodi pikkuse kasvades reeglina langeb.
Uuringutest nähtub, et nii pika- kui lühiajaliste (töötuse periood on kestnud vähem kui 12 kuud) töötute hulgas on mehi rohkem kui naisi, kuid ka meeste osakaal tööjõus on
suurem (52%).
Kuni kuuekuulise töötuse perioodiga töötute seas on eestlaste osakaal
suurem, kui on nende osakaal tööjõus.
Töötuse perioodi pikenedes hakkab muulaste osakaal töötute seas ületama nende osakaalu tööjõus. Seega saab teha järelduse,
et töötuse perioodi pikenedes on muulastel tööhõivesse tagasipöördumine
mõnevõrra raskem kui see on eestlastest töötutel.

Kirjastaja:

Комментариев нет:

Отправить комментарий