Juba 2007. aastal oli Eestis "vaesusohus" 17 protsenti mehi ja 22 protsenti naisi ja meie sotsiaalkaitsekulutused "on ELi madalaimate hulgas".

Elu Eestis jätkuvalt kallineb.THI jätkuvalt kasvab,nüüd on see üle 5% aasta baasil.Bensiin A-95 maksis Statoilis 09,11.10.a. 17,45 krooni,16.12.10.a, juba 18.70 krooni.Kallinemine -rohkem kui 7 %.
Töö ja sissetulekute vähenemine või isegi kaotus puudutas väga paljusid Eesti peresid.
Praeguse Eesti suurim probleem ongi töötus ja kõik sellega kaasnev. Perede sissetulekud on vähenenud ja vaesusrisk seeläbi suurem.
Vaesuses elamine kaugendab inimest ühiskonnast, süvendades nii ühiskonna killustatust. Vaesed on need, kellel ei ole piisavalt toitu, puhast joogivett, kel puudub eluase ja elementaarsed sanitaartingimused.
1994. aastal, vahetult enne stabiliseerumisperioodi hindas Eesti elutingimuste uuringu andmetel ennast vaeseks 20% ja ligi 70% ots otsaga kokku tulijateks, vaid kümnendik vastanutest arvas, et nad on majanduslikult kindlustatud. Perioodi lõpul (1999) olid elanike subjektiivsed hinnangud enam-vähem samad — 10% elanikest pidas end majanduslikult kindlustatuks,
ülejäänud vastanud jagunesid vastusevariantide „ei ole ei rikkad ega vaesed” (ca
60%), „oleme vaesuse äärel” (ca 20%) ja „oleme vaesed” (10%) vahel.
Siit võib järeldada, et inimeste endi hinnangul pole paranenud majanduskeskkond nende heaoluvõimalusi suurendanud. Sellest tulenevalt tõlgendati Kesk- ja Ida-Euroopa sotsiaalmajanduslikke reforme tähistavat šokiteraapia mõistet kui „palju šokki, aga vähe teraapiat.
Kiire majanduskasvu ja majanduse ümberstruktureerimisega kaasnes sissetulekute diferentseerumine ja materiaalse ebavõrdsuse suurenemine, mis püsis kõrgel tasemel kogu vaadeldava perioodi jooksul.
Majanduskasv ei ole vähendanud üldist sissetulekute ebavõrdsust, sest ühiskondlike hüvede jagamise põhimõtted jäid samaks ja kuigi kaotajate heaoluvõimalused üldjuhul kasvasid, suurenesid võitjate võimalused vähemalt sama palju. Siiski ei puudutanud sissetulekute ülikiire kasv kõiki ühiskonna liikmeid võrdselt, selle tagajärjel suurenes kõige kiirema majandusarengu aastatel märgatavalt eakate ja naiste suhtelise vaesuse risk.
Finantssektori kokkuvarisemise tagajärjel on majanduskasv asendunud kiire languse ja
tööpuuduse drastilise suurenemisega. 2009. aasta lõpul oli Eestis üle 100 000 töötu ja
töötuse määr oli kogu Eesti lähiajaloo kõrgeim. Kuigi töötute hulgas on endiselt kõige
rohkem madala hariduse ja ebapiisava kvalifikatsiooniga töötajaid, ohustab tööpuudus ka kõrgema haridustasemega ja seni end tööturul kindlalt tundnud töötajaid. 2009. aasta
jooksul on märgatavalt suurenenud toimetulekutoetust saavate leibkondade arv, samuti on kiirelt kasvanud laenu- ja liisinguvõlglaste arv, kelle seas domineerivad nooremad, kõrgema hariduse ja sissetulekuga inimesed, moodustades uue, mitte-traditsioonilise vaesuse riskirühma.
Riskiühiskonna kontseptsiooni üks keskseid teese — ühiskondlikud riskid võivad
puudutada meist igaüht — on saamas reaalsuseks.
Eesti elanikkonna suhtelise vaesuse määr oli 2006. aastal 19,5% ning rikkaima ja vaeseima viiendiku sissetulek erines ligi kuus korda.
Juba 2007. aastal oli Eestis "vaesusohus" 17 protsenti mehi ja 22 protsenti naisi ja meie sotsiaalkaitsekulutused "on ELi madalaimate hulgas".

Eestis on praegu vaesusest või vaesusriskist ohustatud pea pool elanikkonnast, sh. kolmandik sellest on ressursitasemega alla vaesuspiiri. Viiendik elab otseses vaesuses ja viiendik toimetulekut ohustavas vaesuses.Paranemist pole märgata.Mida tuleks teha?