Eesti majanduse struktuur oli liikunud väga vales suunas!

Eesti Panga kevadprognoosi hinnangul vaja 2013. aastaks seatud eelarve tasakaalu eesmärgi saavutamiseks valitsusel oma eelarvepositsiooni parandada ligikaudu 8 miljardi krooni võrra, ütles Eesti Panga president Andres Lipstok hiljuti riigikogu ees.
Lipstok märkis, et selleks tuleb kärpida kulusid või tõsta makse.
«Eelmisel ja sel aastal tõusnud maksumäärad seavad tulude ehk maksukoormuse edasisele kasvule tõenäoliselt piiri, kust edasi hakkaks see juba majanduskasvu pidurdama. Pigem tundub otstarbekam otsida võimalusi, kuidas eelmisel aastal kiirelt kasvanud ja uute töökohtade loomist pärssivat tööjõu maksukoormust hoopis vähendada, » ütles Lipstok.
Samas peaminister Andrus Ansip kiitis oma hiljuti peetud kõnes pikalt senist Eesti majanduspoliitikat. «Olen veendunud, et raha-, eelarve- ja ka struktuuripoliitika, mida Eesti seni on järginud, on olnud parim viis valmistamaks meid ette edukaks liikmesuseks Euroopa Rahaliidus,» kinnitas ta,olgu et seni tegelikult Eesti majanduse struktuur oli liikunud väga vales suunas!Kusjuures tööhõivetaastamise poliitikast ja kreenis oleva majanduse turgutamisest A.Ansip räägib vähe!
Sümptomaatiline on seejuures, et meie valitsus (peaministri isikus) enne valimisi teeb näo,et ta asunud sotsiaalselt rõhutute poolele. Mis on iseenesestmõistetav, kuna eesmärk (võimule jääda) pühendab abinõu.
Muidugi on napi eelarvetasakaalu saamine metsik töö ja eneseületamine, selle eest oleks tulnud avaldada kiitus tegijatele, muidugi seda juhul kui meie kõige tähtsam vara, ehk nagu ütlevad plusspunkte jumaldavad suured ja tähtsad tegelased, inimfaktor, inimressurss, inimkapital ei oleks tasakaalust väljas,nagu see praegu kahjuks on.

Sest ei saa pidada 21. sajandil normaalseks, et viie rikkama riigi hulka pürgivas riigis on töötuse tase üle 18%-nii et tööl ei käi rohkem kui 140000 inimest,samuti on peresid, kellel pole lastele võimalik isegi kõige tavalisemat toitu lauale panna.

Nüüdsest,kui tulekul on euro, kuulub tõeliste delikatesside hulka ka piim, mõne aja pärast leib, sai,liha jne. On nähtud paljud pereisasid, pisar silmas, kes ennast alandades küsivad kümme krooni pisiperele leiva ostmiseks.
Euroopa Keskpanga president Jean-Claude Trichet ütles hiljuti Eesti Panga korraldatud eurokonverentsil, et Eesti reageeris kriisist tingitud uuele majanduskeskkonnale suhteliselt kiiresti, tõestades oma kohanemisvõimet. Kuid ta ei nimetanud et see kohanemisvõime tuli Eestis tootvat tööd tegijate inimeste,pensionäride, õpilaste ja laste arvelt. Võib öelda et kogu Eesti rahva arvelt valitsejad pääsevad nüüd eurokukrusse.
Samas euroalaga ühinemine ei taga Eestile kiire ja stabiilse majandusarengu ,sest eurole üleminek ei too meile jalapealt kaasa majanduslikku õitsengut. Miinuseid ja võimalikke ohtusid on euro tulekuga palju. Kaotame rahapoliitikas iseotsustamisõiguse. Formaalselt saame küll euro asjades kaasa rääkida, kuid meie hääl maksab sama palju kui Malta või Küprose oma. Teiseks hakkame kinni maksma teiste maade lollusi – Kreeka, Portugali, Hispaania, Iirimaa omi.Üle 200 miljoni krooni võtab rahvalt eurole üleminek , maksma tuleb nii sularahaautomaatide ümberseadistamise kui ka teavituskampaaniate eest. Euro nimel eelarvekärbete ja maksutõstmistega Eestis raha on majandusest välja pumbatud, selle asemel et seda majanduse elavdamisse süstida, ning sellise poliitika loogilisel tagajärjel tekkiski meil suur majanduslangus,töötus,laste nälg ja hindade tõusud. Väga imelik on ka see,et miks me siiski kipume praegu eurorahatsooni?
Asi on selles,et mitmed ühisraha kasutavad riigid majanduse jalul hoidmiseks vajavad ise abi!Näiteks Portugal ei ole tänaseni suutnud kuigi palju ära teha oma eelarvepuudujäägi vähendamiseks,riik suutis veenda investoreid ostma vaid kahte kolmandikku müüki pandud võlakirjadest.
See tähendab, et Portugal peab tõenäoliselt koos Iirimaaga Kreeka teed minema ning hakkama otsima rahalist esmaabi,mille osutamisel ka meie peame Portugali jt.Euroopa riike rahaliselt toetama! Samas Eestil ei ole võimalik seda teha,kuna ka meie eelarve on suure puudujäägiga ja riigi sotsiaalsed probleemid on lahendamata.Lisaks sellele, et Portugal ei suuda hetkel kokkuhoiupoliitikat ellu viia, nõuab Euroopa Keskpank veel eelarvekärpeid. Hinnanguliselt on Portugalil vaja 70 miljardi ja Iirimaal 80 miljardi euro ulatuses toetusi. Koos Kreekale antud abiga teeb see kokku 260 miljardit eurot, ehk üle nelja triljoni krooni.. Iirimaa ja Portugal otsivad Euroopa Stabiilsusfondilt rahalist abi ajal, mil nende kaaslased euroalas on tõrksad abi osutama.  Näiteks on Kreeka juba kulutanud 110 miljardi euro eest stabiilsusfondi abipakette.
Enamik neist probleemidest oleksid lahendatavad, kui kasv eurotsoonis oleks nii kiire nagu mõned kuud tagasi. Eurotsooni kasv on aga aeglustunud ning seda Saksamaa väiksema võimsuse tõttu.
Saksamaa võimekus Euroopa majandust edendada langes kahel põhjusel. Esiteks kahjustab riigi võimet eksportida USA aeglustunud majandus ja nõrk dollar. Teiseks peavad Saksamaa pangad vähendama laenude väljastamist.
Kui Euroopa Nõukogu presidendi Herman Van Rompuy juhitud väed viivad lõpule eelnõu, mille kohaselt saaks trahvida rahanduspoliitikast üleastuvaid riike, ja Euroopa Parlament selle ka heaks kiidab, võib kõik siiski veel hästi minna.
Selle eelduseks on, et Saksamaa ja Prantsusmaa jõuavad kokkuleppele Lissaboni lepingut puudutavates erimeelsustes. Nimelt soovib Saksamaa Lissaboni lepingu üle vaadata ja kehtestada seal välja toodud reeglid kogu Euroopa Liidule. Prantsusmaa aga ei taha lepingu muutmisest midagi kuulda ja soovib rangemaid reegleid ainult euroalas.
Nii et veelkord võib öelda miks ja milleks me trügime praegu eurorahatsooni,kus Eesti rahva vaesumine süveneb veelgi!